Hiiumaa laiud – kajakimatk, kus tasub kindlasti osaleda!

Et miks osaleda Hiiumaa kajakimatkal? Kohe räägin pikemalt.

Ilma pikema sissejuhatuseta, mina olen Taavi ning üks nendest matkajuhtidest, kel õnnestub toredate inimestega Hiiumaa laidusid kajakkidel avastamas käia. See on matk, kus üllatusi tuleb igast ilmakaarest ja seiklust rohkem kui oskaks ette näha. Kuidas need matkad välja näevad? Ei juhtu tihti, et õnnestub järjest suvisel tippperioodil kahte matka eest vedada Hiiumaa laidudel ja nüüd pisut kirjeldan, mis nendel matkadel toimub.

Matkagruppidest ja Endlist

Esmalt alati koguneme Naistlaiu sadamas, Sarve poolsaarel, Hiiumaal. See on mõnus ja pisike sadam, mida veavad eest kohalikud asjapulgad ja eriti tasub mainida sadamakaptenit Endlit, kes on tõeliselt mõnus meremees. Tema teab sellest kandist kõike ja viib vajadusel ka seltskondi merele ja räägib palju huvitavaid lugusid. Ka Endlil on meie matkadel suur osa – tema on see, kes aitab oma paadiga kogu varustuse laiule saada.

Eelmisel neljapäeval me siis kogunemise Naistlaiu sadamasse. Seltskond oli supertore – mitmed seotud meditsiini maailmaga ning kaasa olid võetud ka ägedad kaaslased, kes nalja mõistsid teha rohkem kui kaks matkajuhti kokku 🙂

Teise seltskonnaga alustasime seiklust laupäeval. See grupp tuli kokku läbi avaliku piletimüügi, inimesi erinevatest riikidest ja erinevatest valdkondadest. Matk algab briifiga, räägime plaanidest, kuulame inimeste kogemustest seoses merel käimisega ja kajaki sõiduga ning jagame kätte varustuse jpm. Enamus varustust läheb otse laagriplatsile koos Endliga, kuid päevased toidud ning vesi koos snäkkidega võtame paatidesse kaasa. Lisaks loomulikult kogu turvavarustus, mis merel alati peab kaasas olema. Pärast õpetuste jagamist on näha inimeste silmis juba seda sädet, et hakkame juba ükskord minema 🙂 Jah, me hakkamegi, aga enne anname veel Merevalvekeskusele täpselt teada, et oleme merele minemas ja kui palju meid on ning kuhu täpsemalt liigume. Igaksjuhuks. Meile on turvalisus kõige olulisem ja proovime vältida kõiki imelikke asju, mis võib juhtuda.

Sõit võib alata!

Sõnad peale loetud, varustus koos – on aeg paadid vette lükata. Õhus on tunda ärevust nagu Eesti Laulu finaalis. Kes veel ei tea, siis meil väga stabiilsed merepaadid aga on kaks kohta, kus inimesed ikka ümber käivad. See on algus, kui õhin on nii suur ja muu maailm ununeb ära, ning teine on lõpus, kui näed, et ohoo olemegi kohal 🙂 Aga kõik osalejad krapsti paadis, lähme sõitma. Suund Saarnaki poole. Muide, see lahe osa on seal ikkagi üpris madal, enamus ajast näeb põhja. Saarnaki kaldas kerge peatus, sätime tüüre või muud varustust, teeme nalja ja pilte ja võtame suuna Hanikatsi poole.

Hanikatsil teema jalutuse läbi metsa, uudistame ümbruskonda ja käime ka ainsa talu juures. Erinevat ajalugu ja legende on üpris palju, mida jagame kohapeal. Hanikatsil teeme ka lõuna, sest ees ootab mõnus lõik – kõigepealt möödume Vareslaiust ja seejärel ootab meid ööbimise koht, Kõrgelaid.

Teel Kõrgelaiule on suur tõenäosus saada pisut külglainet. See on kuidagi juba nii paika pandud, et pisut loksutamist peab alati saama. Aga õrnalt 🙂 Sõltub tuule suunast, möödume Vareslaiust. Ühtäkki aga näeme hülgeid. Üks nupp püsti, seejärel teine, tuleb lähemale, on kaugemal, igas suunas nupud veest väljas. Ja nad on väga uudishimulikud. Mõned tulevad lausa 50-60m kaugusele, ajavad end veest ikka väga kõrgele välja ja vaatavad, mis inimesi neile seekord on vaatamiseks toodud. Kindlasti peavad peenikest hülgenaeru ka kui õnnelikke matkajaid vee peal näevad 🙂 Aga olgu, hülged vaadatud, lähme edasi.

Kõrgelaiu lähedal (ja ka laidude ümbruses) on tohutult kormorane. Neid kohtab ühel ja teisel kivil, suuremal ja väiksemal laiul ja neid on ikka metsikus koguses. Mõned seisavad kivi peal ja ajavad tiivad laiali nagu hakkaks miskit kuulutama. Aga tegelikkuses hoopis tuulutavad tiibasid ning selleks, et saaks taas sukelduma minna. Kohalikud ikka võitlevad ka nende vastu ja sellises mahus nagu seadused lubavad. Aga tõesõna, oleks aeg seadused üle käia.

Melu laagriplatsilt ja õhtusöök

Olgu, aitab kormoranidest. Me jõudsime laagriplatsile Kõrgelaiul. Varustus kenasti kaldal, jagame laiali telgid, madratsid ja magamiskotid, igaüks saab valida iseendale sobivaima telgikoha kaunite kadakate all. Kui see on tehtud, siis sätime üles telksauna ja hakkame õhtusööki valmistama. Seekord tegime mõlemal korral maitsva läätsepada, kõrvale sai võtta veel hirvekonservi ja leiba, mis tol hetkel tunduvad maailma kõige uhkemad maitseelamused, kuid tegelikult nii ongi! Niipea, kui konservid avada pärast päikselist ja pikka päeva, on näha, kuidas kõikidel silmad löövad särama ja isu aina kerkib 🙂 Sööme õhtusöögi vaikselt ära, jutustame lõkke ääres ja lähme ka Kõrgelaiu ringkäigule. Vaatame meeletult pikkasid kadakaid (tõesõna, nii pikkasid kadakaid pole mina veel kuskil kohanud), vaatame üle kunagise kõrtsi koha ning sammume päikse suunas, edasi laiu tipu poole. Lahesopis käib tringel-trangel, säinaparved sulistavad, ajavad üksteist taga, taustaks kaunis päikeseloojang ja tore seltskond. Aga see pole veel kõik!

Kajakimatk saunaga – muidugi!

Õhtu lõpetame alati ühe kohustusliku osaga – nimelt alati võtame kaasa Hiiumaa kajakimatkadele meie telksauna. Pärast pikka päeva on see saun nagu tõeline õnnistus – kere kuumaks ja otse merre. Seekord meil vedas ka mereveega, see oli ikka oma 21 või 22 kraadi soe, oli super mõnus. Pärast mõnusat sauna olid hammastepesu ja tuttu minek. Tublimad istuvad lõkke ääres ja jutustavad ära kõik oma parimad anekdoodid.

Uus päev, uus energia – alustame maitsva hommikusöögiga

Hommikul ca 8.30 äratus, asjade kokkupakkimine ja hommikusöök. Esimese grupiga maiustasime võileibade ja puuviljadega ning teise grupiga nautisime kosutavat putru. Ca 10.00 paiku seadsime kajakid uuesti merele. Ahjaa, öösel käisid meil ka külalised 🙂 Saarel toimetasid omaette kitsed ja üks eriti aktiivne kährik. Esimeses grupis õnnestus ühel matkajal kährikuga silmitsi ka seista, aga too saareelanik ei teinud teist nägu ka kui meie turisti nägi. Jalutas põõsasse ja krabistas seal pikalt edasi 🙂

Paadid uuesti komplekteeritud, kogu muu kraam on Endli paadis ning asume teele. Seekord lähme teistpoolt laidu, väldime suuremat küljetuult ja kohtame tagasiteel taas hülgeid. Juba kaugelt näha, kuidas muidu väiksed kivid vees on ühtäkki pirakad, kuid üsna pea on selge, et nende kivide peal lesivad ja tunnevad elust mõnu meie sõbrad hülgepoisid.

Teise päeva marsruudid

Teise päeva peatus on üldjuhul Saarnakil (sõltub sellest, milline on tulemas ilm). Näiteks esimese grupiga jõudsime minna Saarnakile Paradiisiranda, uudistada vanu maju ning ringi jalutada. Teise grupiga ootas ees aga pikk otsesõit Naistlaiule, kuna prognoos näitas tugevat tuult ning äikesevõimalust. Õnneks jõudsime vaid pisikeste piiskadega sadamasse. Muide, esimese grupiga nägime Saarnaki tipus madalikul igal tõmbel haugipoisse paadi alt läbi lipsamas või eemale põgenemas. Ja neid oli palju 🙂

Lõpuks kõik õnnelikult sadamas tagasi, paadid treileri peale, varustus kokku, tänusõnad ja kiiduavaldused, muljetamised ja naermised ning üks seikluslik kajakimatk on selleks korraks taas läbi saanud.

Muide, meie olud olid sellised:

• Minimaalne päevane temperatuur oli 24,5 kraadi, maksimum 27.
• Minimaalne tuulekiirus 3 m/s, maksimaalne ca 7 m/s.
• Esimene päev ca 14,5 km, teisel päeval ca 15,5 km.
• Kokku aerutasime ca 60 km nelja päevaga.
• Osalejaid kahe grupi peale kokku 24.
• Populaarseim “must be” matkavarustuse hulgas oli vaieldamatult vesi 🙂

Ma loodan, et see pisike ülevaade andis ettekujutuse sellest, mis Hiiumaa matkadel ees ootab. Need kaks gruppi said ideaalsed olud, kuid neid on ka ennegi olnud. Ja küllap tuleb ka veel. See on seiklus, kuhu võid tulla üksi või mitmekesi, seltskond alati super ja kokkuhoidev ning mine tea, ehk leiad endale edasiseks ka uue sõbra, kellega meenutada ja muljetada neid vingeid seiklusi.

Suur kummardus seltskondadele ja kohtumiseni uutel seiklustel.

Matkajuhid Taavi, Kimmo ja Mart.