Tutvustame oma tiimi – Alfred Baskin!

Esimese persooniloos tutvustame tiimijuhti Alfred Baskinit. Loe pisut pikemalt Alfredi tegemistest ja kuidas ta 360 KRAADI tiimiliikmeks sai.

Milline on sinu lugu seiklusmängude või matkadega? Mida tegid enne 360 Kraadi meeskonnaga liitumist? 

Päris kindlasti olen oma teekonnal jõudnud 360 KRAADI-ni tänu otsusele 2014 aasta suvel astuda Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorraldusse. Enne seda võiks öelda, et minu elus mingit kindlat sihti ei olnudki, elasin suhtumisega, et kasutan ära kõik võimalused, mis elu mulle ette söödab. Olen töötanud väga mitmetel ja erinevatel töökohtadel alustades tänavakivi paigaldamisest ning lõpetades üritusturundusagentuuris projektijuhtimisega. Pärast keskkooli lõpetamist alustasin õpingutega Tallinna Tehnikaülikoolis, Rahvusvaheliste suhete erialal, kuid kuna see otsus sai tehtud ilma põhjalike kaalutlusteta, siis mõistsin õige pea, et diplomaati minust ei saa. Seejärel võtsin üldse aja maha ning läksin paariks aastaks nii ennast kui ka suurt ja kurikuulsat Austraaliat avastama. Need paar aastat tegid minust täitsa teise inimese ning kui tagasi kodumaale naasesin ning kuulsin rekreatsioonikorralduse erialast, teadsin kohe, et seda pean ma õppima asuma. Vaatamata kõigele, mis selle eriala pahedest ja mõjutustest elule räägiti, ei ole ma hetkekski kahetsenud selle otsuse langetamist. Juba õige pea õpingute ajal tutvusin ma SEB Tallinna maratonil vabatahtlikuna praktikat tehes 360 KRAADI inimestega ning hakkasin kooli kõrvalt käima mängujuhina eri Eesti paikades firmadele ja inimestele erinevaid seiklusi läbi viimas. Sellest hetkest alates on meelelahutusäri mind täielikult paelunud. 

Millal jõudsid sellesse valdkonda ja kuidas said aru, et see on just see ÕIGE asi millega tegeleda? 

See arusaam tekkiski ülikooli õpingute ajal, kui liitusin ka üliõpilasesindusega ning hakkasin koos teiste sama valdkonna inimestega erinevaid projekte ellu viima. Sääraste inimestega koos töötades ja arenedes tundsin iga päevaselt siirast rõõmu. I-le täpi pani see, kui mul avanes võimalus kolmandal kursusel olla projektijuhi rollis Tallinna Ülikooli Loodus- ja Terviseteaduste Instituudi suvepäevade korraldamisel. Kui ürituse toimumispäev oli kätte jõudnud tuli kogenematusest nii suur närv sisse, et tunne oli justkui kogu poole aasta töö oleks luhta läinud. Päeva lõpus nähes rõõmsaid ja rahulolevaid nägusid meie enda korraldatud üritust nautimas oli see vaata et parim tunne, mida kunagi kogenud. 

Mis on olnud need sündmused või tegemised, mis on mõjutanud enim saada Sul selleks, kes Sa täna oled? 

Nagu juba eelpool mainitud, siis kindlasti üheks oluliseks sündmuseks või otsuseks oli minna pärast keskkooli lõpetamist maailma avastama ning ennast leidma. See avas päris kõvasti silmi ning aitas kaasa tegemaks selgemaid ning kaalutletumaid otsuseid. Teine väga oluline osa on perekond, kelle toetusele tuginedes olen saanud langetada selliseid otsuseid, mis ma olen tahtnud. Juba õpingute ajal üritati meile selgeks teha, et selleks, et säärane eluviis toimiks, peab kodus olema kõik korras. Vastasel juhul läheb lihtsalt äärmiselt keeruliseks. Loomulikult oli see hirmutav, kuid tänu armastavale abikaasale ja rõõmsameelsele lapsele on kõik kulgenud seni valutult. 

Mis Sulle seiklusmängude või matkade juures kõige enam meeldib?  

Seda, mis mulle seiklusmängude ja matkade puhul meeldib ühese vastusena välja tuua on võrdlemisi raske, kuna neid komponente on palju. Kuid kui midagi peaksin välja tooma siis kindlasti seda, et iga mäng ja matk on erinev. Olgu selleks siis erinevad inimesed kellele seda läbi viin või erinev koht. Raske oleks ette kujutada mõnda teist töökohta, kus niivõrd sageli õnnestuks avastada imelisi Eestimaa paikasid ning samas igapäevaselt suhelda uute inimestega. 

Kui sa parasjagu ei toimeta kontoris või ei vii läbi mängu/matka, siis kus ja mida tehes võib sind kohata? 

Kooli ajal õnnestus mul külge saada üks väga nakkav pisik, mille nimeks on discgolf. Esimesed aastad oli see hasart niivõrd suur, et iga oma vaba hetke veetsin metsas kettaid pildudes ning kette kõlistades. Ennekõike võistlesin iseenedaga, et üha uuesti ja uuesti oma tulemusi üle teha, kuid mingi hetk avastasin ennast juba ka Eesti mastaabis suurimatelt võistlustelt tippmängijatega rinda pistmas. Pärast tütre sündi tuli mul küll seda hasarti natuke taltsutada ning pühendada rohkem vaba aega perele, kuid aeg-ajalt võib mind ikkagi mõnelt rajalt leida. Nüüdseks viidame me perega võimalikult palju aega looduses jalutades või oma neljajalgse sõbraga jooksmas käies. Samuti on meil erakordselt suur õnn omada võimalust puhkusi veeta kas Hiiumaa metsade vahel asuvas maakodus või Põlva külje all, Leevijõe järve kaldal, sugulaste juures. Mõlemas kohas on tunne nagu oleksid sattunud vanajumala külje alla, kus aeg hetkeks peatub ning saab juhtme seinast välja tõmmata, et mõtteid värskendada. 

On Sul mõni raamat, mida ikka ja uuesti loed ja mida soovitaksid teistele lugeda? Miks just see raamat? 

Raamatute lugemine on ilmselt discgolfi kõrval mu teine suurim hobi. Kuigi alguses olin ma seisukohal, et kogu selle igapäevaelu virr-varri juures ei jää enam aega küll üle raamatute lugemiseks, aga siis piisas mul ainult lugeda mõnda enesearendus raamatut, kus oli juttu ka aja planeerimisest. Kasvõi 10 minutit igapäevaselt, et võtta aega lugemiseks leiab igaüks meist ka väikseima tahtmise puhul, kuid sellest juba täielikult piisab, et oma lugemisvajadus rahuldada. Siinkohal aga ainult ühte kindlat raamatut nende kümnete ja sadade heade raamatute seast ma küll välja tuua ei oska. Enamasti on olnud mu öökapil enesearendusraamatud nagu näiteks “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari” , “Imede hommik” , “See üks asi” , “Benjamin Franklini autobiograafia” ja palju muud huvitavat. 

Oled maailmas päris palju ringi reisinud. Mis on need 2 unistuste sihtkohta, kuhu sooviksid lähiajal minna? Mis nende paikade juures kõige enam Sind kutsub? 

Ainult kaks?! Jällegi maru keeruline just kahte eraldi välja tuua. Aga bucket-listis on mul näiteks Maldiivid, Bora-Bora, sest noh, kellele need paradiisisaared ei meeldiks? Kuid samuti on mind ka alati köitnud Jaapan ja sealne kultuur. Eestile lähemal on plaanis võtta pere ja sõita autoga läbi Rootsi ja Norra. Šveitsis matkamist ei saa ka kuidagi välja jätta. 

Kui Olümpiamängudel oleks esindatud ükskõik milline spordiala, siis mis oleks see, milles võidaksid kindlasti kuldmedali? 

Viimase hetke produktiivsuses. Kui eesmärkidele või kohustustele on seatud tähtajad, siis miskipärast viimasel hetkel tulevad kõige loovamad ideed ning sünnivad parimad tulemused. 

Mis on need väikesed „asjad“, mis Su päeva paremaks teevad? 

Pole kahtlustki, et selleks on väike pisitütar, kui ta näiteks hommikuti unise näoga oma voodist mu sülle jookseb ja muud moodi ennast väljendada ei oska selle valgusevihu peale, mis tal silmi avada ei lase, kui öelda: “issi, kärbes on silmas”. Samuti kallistamine – leian, et kallistamine on eluliselt vajalik tegevus, et püsida positiivsena. 

Kes või mis on Sulle inspiratsiooniks? 

Minu tütar ja abikaasa. Peale nende kahe imetlen ja austan ma inimesi, kes oskavad elu läbi elada, mitte üle elada. See tähendab võimekust leida positiivset ka negatiivsetest  ja lihtsatest asjadest. 

Mis on Sinu elu slogan/moto? 

See, kes alla annab ei võida iialgi, aga see kes võidab, ei anna iialgi alla!