Fotojahi saamislugu

Fotojahti, lõbusat pildimängu, mitte päris metsa FotoJahti võib pidada viimaste aastate üheks populaarsemaks vabaõhumänguks. See lugu räägib fotojahi algusajast. Ajast mil kaamerates oli film ja digifotokad olid parimal juhul hea nali.

2003 aasta talv. Väljas oli lumi ja külm. Kohaks Jõulumäe Spordikeskus. Üks ühing küsis meilt koosviibimiseks programmi. Programmi osaks pidi olema meeskonnamäng. Programmis oli veel lisaks meeskonnatreening, mäng ja karaoke. Ja kogu programmi jaoks oli raha väga vähe.

Karaoke mees oli meil omast käest võtta. Meeskonnateemadel jaurata oskas 2003.aastal igaüks kel suu peas. Välja oli vaja mõelda vaid meeskonnamäng. Kuna raha ei olnud eriti siis pidi mäng olema kuluefektiivne, ehk me ei saanud teha traditsioonilist harjutustega mängu. Kuna läbiviijatel oli rolle palju, siis pidi mäng olema selline mille saab varem ette valmistada. Aega raja ülesseadmiseks ei olnud.

Nendes piirangutes sündiski lõbus ja meeskonda kasvatav fotojaht. Fotod olid Jõulumäe huvitavamatest asukohtadest. Iga foto juurde oli kirjutatud kuidas täpselt rühm peab fotol olema. Jõulumäel oli objekte piisavalt ja selles mõttes oli raja ettevalmistamine lihtne. Iga rühm sai fotoka pihku ja vastavalt ettekirjutustele asuti asukohti otsima ning fotosid lavastama. Esimesel fotojahil olid ülesanded tõsised kombineerimised. „Kolm jalga ja viis kätt fotole“,“rühma pikim ja lühim fotole“ jne.

2003 oli digifotograafia alles lapsekingades. Digikaamerad olid väga kallid. Polaroidkaamerad, sellised mis pildi kohe välja prindivad, olid just-just välja suremas ning samuti väga kallid. Otsustasime kasutada odavaid ühekordseid filmikaameraid. Iga rühm sai kasutusse ühekordse Kodaki. Pärast mängu lõppu korjasime kaamerad kokku. Sõitsin kaameratega Pärnusse, kus oli kokku lepitud, et üks fotostuudio töötaja on kauem tööl. Stuudios ilmutasime filmi ning tegime sellest paberpildid. Seejärel skaneerisime pildid arvutisse ning juba mõned tunnid ja sadakond sõidukilomeetrit hiljem olid pildid arvutis näitamiseks valmis.

Sellistes viljastavates tingimustes oli sündinud suurepärane kahjumit tootev mäng. Mäng ise oli super ja otsustasime, et esimesel võimalusel hakkame kasutama fotograafia uut sõna - digifotoaparaate.

Ei läinud kaua aega kui avastasime, et sellisel tehnikatootjal nagu "Mustek" on käesuurune digifotokas just välja tulemas. Ostsime ühe testiks. Digifotokas oli igas mõttes kehvem kui ühekordne seebikas. Näiteks läks nupule vajutusest foto tegemiseni viis sekundit. Piisavalt, et fotograaf ootamisest loobuks ja kaamera taevasse keeraks. Kui valgusolud olid vähem kui suurepärased suutis imetilluke lääts salvestada vaid väga tumeda foto mida alati arvutis helendama pidi. Aga parim omadus oli tal see, et kui fotokat pildistamise ajal liigutada, moonutas see fotol kujutatut täiesti juhuslikult. Pilt ei olnud mitte lihtsalt udune vaid pead, kered või jäsemed olid kontrollimatult välja veninud. Lisaks mahutas ta täpselt 20 fotot ning üritades ühte fotot kustutada kustusid tihtipeale kõik. Siiski ostsime kastitäie Musteki digifotokaid.

Esimene fotojaht Musteki fotokatega oli ühel talvepäeval Kurgjärvel. Mänguskeem sama nagu Jõulumäel. Paberfotod pihku ja rühmaga piirkonda fotosid lavastama. Ainult, et ühekordsete fotokate asemel olid nüüd Musteki pisikesed digifotokad rahval kaasas.

Aparaadil oli veel üks omadus, mis selgus alles mõni minut enne mängu. Kui päike paistis, siis ei olnud ekraanilt võimalik midagi näha, ka seda kas pilt tuli välja või mitte. Ehk siis enda pilte käigu pealt hinnata ei olnud võimalik. Ega sellest hindamisest midagi kasu kah poleks olnud, sest kustutamine oli rangelt keelatud. Oht kõik pildid kustutada oli lihtsalt liiga suur.

Kurgjärve mängu lõpus korjasime kaamerad kokku ning hakkasime pilte arvutisse laadima. Selgus veel üks kaamerate omadus. Nimelt suutsid nad teatud olukorras arvuti USB draiverid niimoodi kokku jooksutada, et pilte enam arvutisse ei saanud. Arvuti töötas kuid digikaid enam ei tunnistanud. Ei muud kui kaamerad ning arvutiremondimeest otsima. Õnneks leidsime Võrust ühe fotopoe omaniku, kes tuli meiega laupäeva õhtul kell 22.30 poodi Musteki fotokatega võitlema. Seal saime pildid CD’le ning siis kiiruga Kurgjärvele tagasi. Kulunud oli jällegi hulk aega ja kilomeetreid.

Pilte vaadates sai nalja palju, eriti just Musteki võime üle pilte täiesti ettearvamatult moonutada. Tekkis nö sarnane Lomo aparaatidega Musteki fotoefekt. :)

Varsti peale esimest jahti sai digifotograafia hoo sisse. Koos sellega ka fotojaht. Kaamerad paranesid ja odavnesid kuudega ning fotojahi tegemisel ei pidanud enam hullunult arvutispetsi otsima või hilisõhtul laboris pilte ilmutama. Täna on fotojaht arvatavasti kõige lõbusam mäng nii mängijatele kui ka läbiviijale. Kui veel mänginud ei ole siis proovi ära. Või kui juba oled mänginud siis proovi uuesti. Ja kuna iga telefon suudab täna teha kordades paremaid pilte kui paljukirutud Mustek, võid osta ka lihtsalt stardikomplekti ja mängu ise läbi viia.

Õnnestumise tõenäosus on 100% :)


Nipernaadi rännak maastikumängMeeskonnakoolitused