1. päev- esimene reisikiri

 

Kell on täpselt kaheksa. Priimus käib ja telk on üleval. Täna ööbime Kõrsal. Kohalik mees Alar võttis meiega juba varem ühendust ja kutsus enda juurde ööbima. Päevateekond kokku linnulennult 14 km. Meie asukoht 58*25,477N ja 024*43,232E.

Kuigi matka mõistes poolik päev, on täna olnud juhtumisi kõvasti. Stardi ettevalmistused algasid juba kodus, aga sellest hüppame üle. Pärnusse kogunesime kella kaheteistkümneks. Bert (matka juht), Mihkel, Jüri Saar (OÜ Saarte LoodusMatkadest - aerutab kaasa kuni homseni), Aivar Haller, Jüri Jaanson ja mina ise. Aivar ja Jaanson aerutasid kaasa vaid pool päeva, aga lubasid veel tagasi tulla.

Stardist. Rahvast kogunes Pärnu jahisadamasse rohkem kui me eales arvata oskasime. Pered, tuttavad, täiesti võõrad inimesed, meedia... Bert andis intervjuu televisioonile. Alar oli kleepinud süstad KAJAKIL ÜMBER EESTI 2005 logodega üle (õhtul avastasime, et ta oli kõik asjad logodega üle kleepinud). Kõik kokku jättis tõsiselt vinge mulje. Muide, keegi meist ei olnud sellel aastal veel süstas istunud, ainult Aivar oli talvel käinud aerutamas. Kui asjad olid enam-vähem koos siis otsustasime veel kiirelt söömas käia. Iga mees läks sinna kuhu jumal juhatas ja asi päädus sellega, et mina ja Mihkel jäime starti hiljaks!

Nagu öeldud, veele saime kell 14:30. Vetteminek jahisillalt oli kõigile uus kogemus ja mis seal salata, olime valmistunud ka selleks, et keegi teeb tiiru ära. Midagi siiski ei juhtunud. Tunne süstas oli mega. Ekspeditsioon oli alanud! Tuul puhus läänest ja esimene ots oli kerge. Kui aerutada ei viitsinud, viis ka tuul sind ülesvoolu.

Jüri Jaanson aerutas sõudebaasini ja vahetas seal oma süsta sõudepaadi vastu (ta läks oma tavapärast trenni tegema). Meie viiekesi aerutasime edasi. Tuul puhus tagant ja kajakk liikus kergelt (kasutan sõnu süsta ja kajakk täiesti vaheldumisi ja mõtlen ühte ja sama asja). Seda kõike senikaua kuni jõudsime Sindi paisu alla. Vahepeal oli ka Aivar süsta veest välja võtnud. Talle tuldi jõe äärde autoga vastu. Sindi paisu juures oli esimene tõsisem voolukoht. Paar kohta olid nii karmid, et Mihkel pidi isegi paadist välja astuma. Teised aerutasid napilt läbi. Hmm... üks asi veel. Mingil hetkel avastasin, et mul on süsta poolenisti vett täis. Kummikutesse voolas juba sisse. Jalatugede kinnituskruvid olid lahti ja sealt vahelt tuli vesi sisse. Peatuses tegin asja korda, aga tagumik, püksid ja kummikud olid sellega seoses märjad. Praegu kuivatan neid.

Paisu juurest tõstsime süstad välja. Päris rasked paadid tundusid. Mihkli oma veel kõige raskem. Muideks varustust on meil kaasas mehemoodi. Homme saame osaliselt grupivarustuse veel Jüri käest (ta aerutab homme õhtuni). Hetkel ei oska aimatagi kuhu see kõik mahub. Igaüks peab vist millestki loobuma. Pärast paisu läks veevool aeglasemaks ja õhtupaigani tõmbamine oli juba selline mõnus lõõgastav ots.

Kogu päev oli planeeritud sisseelamispäevana ekspeditsioonile. Tundub, et oleme sisse elanud. Jutt, mida suust välja aetakse on juba "ekspeditsioonilaadseks" muutunud. Aga sellest juba edaspidi.

PS! Mihklil on selline tunne, et me aerutame kolmekesi ainult mõned päevad tervest retkest. Aga huvilisi erinevateks aegadeks meiega kaasa aerutama tundub olevat kõvasti.

 

 

 


Nipernaadi rännak maastikumängMeeskonnakoolitused