Hundid ja nende imeline jahitaktika.

Seekordne postitus tuleb natukene pikem kuna emotsiooni on palju edasi anda. Kui päris kõike ei suuda läbi lugeda siis keri allapoole ja vaata vähemalt pildid ja videod ära.


Kui oktoobri lõpus tuli esimene lumi maha siis läksin vanematele külla, öösel oli lumesadu läbi saanud ja läksin metsa ning koplile kolama. Kopliks kutsume suurt lagedat ala, kus vanasti lehmakarjad peal olid, nüüd on seal heinamaad ning kastavatatakse vilja. Avatud maa-ala on tõesti suur, pikkust on sel pea 4 km ning kõige laiem koht ulatub pea kilomeetrini. Tihtipeale on seal näha metskitsi ja rebaseid. Sügisel ja kevadel on rände aeg hea linde vahtida. Kopli keskelt voolab läbi Onga jõgi mis tegelikult on pigem kraav, jões tegutsevad koprad, kes on ajapikku mitu tammi omale sinna ehitanud.
Eesmärgiks oligi üle vaadata, et kas näen metskitsi ning jälgida nende tegevust, hiljem üle vaadata kopra tegevusjäljed ning suund võtta Mõisamaale, kust siis mööda suurt teed tagasi Rakke risti poole vantsida. Kohe alguses metskitsi ei näinud ja võtsin suuna metsarajale, et märkamatult järgmise kopli „boksini“ liikuda ning sealt edasi juba jõe äärde. Soovitud kohta jõudes nägin rebase ning metskitse jälgi, natuke käisin mööda rebase rada kui nägin, et oo rebane on hiire kinni püüdnud. Selliseid verepritsmetega kohti suutsin sel päeval leida 3.

mt_ignore

Kauaks vaimustusse ei jäänud ja liikusin edasi jõe äärde, seal oli jänes ringi traavinud ning päris jõe kaldal ühe madala kuuse all ka puhanud, kehakuju oli ilusti maa lumest vabaks sulatanud. Liikusin mööda jõe paremkallast Mõisamaa poole, teadsin, et ühel hetkel peaks tulema kopra tamm millest saan üle ronida teisele poole jõge. Vahepeale jäi aga 3 kobraste vettemineku kohta, liumäge meenutavad kohad. Jões ulpisid pliiatseid meenutavad puurondid millelt oli koor ära söödud.

mt_ignore

Läksin vaatasin kuhu siis ka koprarada viib, üllatus ei olnud just suur, muidugi objektile, kust uut noosi toomas käidi.

 
Peale „liumägesid“ hakkasin ka kuulma vee vulinat mis oli hea märk, tamm pidi lähedal olema, vahepeal oli tihe võsa ning nähtavus oli ca 2 m. Pressisin sealt massist end läbi ning oligi tamm nina ees, kõige paremas seisukorras see enam ei olnud, kui üle silla minema hakkasin siis vesi pani pahinal üle jala. Head veekindlad saapad olid jalas ning väga ei põdenud. Pigem olin üllatunud, et oh õnne, on ikka head saapad küll. Kui kaldale jõudsin nägin, et nina alt paneb läbi mingi jäljerida. Mõtlesin, et koer! Vaatasin lähemalt ja peas hakkas taguma mõte HUNT. Kontrollisin veelkord ning siis karjusin sisimas: JESS JESS JESS, SEE ON HUNT“, samal ajal käsi taeva poole viskamas nagu oleks jalka MM-il löönud tähtsa värava. Oi see oli õnnis tunne!

Edasine plaan oli selge, nüüd tuleb mööda jälgi edasi panna nii kaua kuni jälgi ja jaksu on. Mõnesaja meetri pärast leidsin huntide puhkamiskoha, lumi oli maast ära kraabitud, tundus nagu nad oleks seal kas mänginud või ringi kablutanud, puhkekoha ümber oli jälgi igastahes päris palju ja seega ei saanud aru, et palju hunte päriselt kokku siis on.


Mõnisada meetrit edasi tuli uus leid, värske,niiske ja kiirgav hundihunnik. Kuna see kõik oli ikka väga tindimärg ning junnide kohal oli ka omapärane hundihunniku lõhn siis proovisin ka kätt... ei mitte sisse vaid sinna päris lähedale panna, et kurat, äkki ongi veel soe kah! :). Sellised hunnikud on huvitavad, sest saab ära määrata keda viimati söödud on. Nagu näha siis ka siin on eelmise toidukorra kasukas sees. 

mt_ignore

Kuna nii palju oli juba juhtunud siis ma ei suutnud ära uskuda, et mis siit võib edasi kõik juhtuda. Jäljerida viis ilusti üle lageda ala metsa äärde, seal siis kari oli metsa servas käinud. Korraga märkasin, et mingi väiksem jälg on veel omakorda hundi jälgede sisse tulnud. Kas mõni kohalik koer? Huvitav oli see, et elukas oli tõesti proovinud huntide jälgedes käia. Õnneks vastust ei pidanud ma kaua nuputama, kas tegu on koera või mis elukaga. Umbes 50- 60 meetri kaugusel püüdis rebane ennastunustavalt hiiri. Nagu mõnes loodusfilmis hüppas õhku ja siis sukeldus lumme. Jälgisin ja filmisin teda mingi 5 min.

Telefoniga ei ole kvaliteet muidugi kõige parem ja kaua rebast ikka vaadata võib kui silme all jookseb värske hundi jälg. Kui olin 15 meetrit edasi kõndinud siis rebane avastas, et ta ei olegi üksi ja pani jooksu. Sealt samast lähedalt leidsin veel veretäpid mis oli märk, et mõni näriline oli kätte saadud, eemal oli veel samasugune koht. Tundub, et rebane on päris efektiivne hiirekütt.
Peale mõnda aega jäljeajamist oli aeg uueks leiuks, mida ma ei osanud kohe mitte ette näha ja pani seest kõik meeldivalt põksuma. Huntide jäljerida oli teinud mitmed teravaid kurve põllul kuni lõpuks jõudis metskitsede puhkeasemeni.

mt_ignore

Tõstin binokli silmile ja skännisin ümbrust, tundus, et nad ei saa kaugel olla ja oh sa püha püss! Küll jälgedega hoopis teises suunas aga siiski, seal oli 3 metskitse, umbes 700m kaugusel ning kas nüüd tõesti on hundid kusagil põõsas neid varistemas ning hakkavad kohe ründama?

mt_ignore

Vähemalt mitu erinevat mõtet käis peast läbi. Jäin mõneks minutiks neid vaatama ja ootama, millal rullub lahti see ürgne stseen kus kiskja ründab oma saaki, kus näidatakse aegluubis kuidas liiguvad võimsa kisja jalad... Aga no ei tulnud seda kiskjat kusagilt. Võtsin vastu otsuse, et lähen ikka mööda jälgi edasi ja vaatan kuhu nad siis viivad.
Hästi oli näha, et „pesast“ oli ära liikunud 3 kitse ning hundijäljed läksid täpselt mööda neid jälgi edasi. Vahepeal läks üheltpoolt hunt jäljereast välja seejärel jälle teisest, ka metskitsed olid küll üks küll teine oma pundist eemale läinud. Midagi eriskummalist sellest polnud ning jälgedest oli aru saada loomade rahulik liikumitempo. Ilmselgelt olid kitsed enne teele asunud kui hundid nende jäljed avastasid.
Möödusid meetrid kui avastasin, et metskitse jäljed on hakanud muutuma. Jäljed polnud enam rahuliku mustriga ning näha oli lausa mõne meetriseid hüppeid. Veel ma elevile ei läinud,sest läheduses on ka autotee, just auto võis olla see mis ehmatas kitsed hüppele. Gramm hiljem avatasin ka, et oh saa... ka hundi jäljed muutuvad. Hästi on aru saada koerlase rahulik kõnd ja jooksujälg. Jälle hakkas peas ketrama mõni stseen loodusfilmist kus saak püüab oma saaklooma. Kas tõesti nüüd rullub lahti mu silme all see jupp loodusfilmi mida ma olen endale ette kujutanud. Igastahes oli see võimas ja lõpuks sain ma ka teada mitu hunti tegelikult karjas oli. Hundid liiguvad karjas äärmise viisakusega kõik ühes jäljes ning keeruline on öelda palju neid on. Kuid siis oli näha ilmselge hea grupitöö. Proovin lahti seletada mis siis lumel näha oli, kohe saad teada ka palju hunte oli.
Kitsed olid pannud kõik ühes suunas. Hundid olid tekitanud aheliku, kaks hunti keskel ning kaks hunti äärtel. Keskmiste hundid oli kõrvuti otse saagile peale pannud, vahe oli neil omavahel umbes 5 meetrit. Äärmised hundid olid arvatavasti suunanud külgedelt, et metskitsed ei saaks laiali valguda. Vahe keskmiste hundidega oli neil umbes 40-50 meetrit. Kogu huntide poolt tekitatud aheliku laius oli umbkaudu 100 meetrit. Täiesti uskumatu lähenemine, näha oli head koostööd ning kindlalt väljatöötatud toimivat plaani. Siiamaani kui ma sellest kirjutan või mõtlen tuleb mulle kananahk ihule. Huntide tarkus on hämmastav! Terve see päev oli nii uskumatult lahe minu jaoks olnud. Ahelik viis edasi aga tihedasse padrikusse, näha oli, et kaks keskmist hunti olid ka kenasti seal padrikus kitsekarjale järgi saanud. Padrik läks aga siis nii tihedaks, et loobusin, läksin tagasi ja kõndisin ka äärmiste huntide jäljed läbi. Ka nende jäljed viisid padrikusse. Kuna kaasa ei võtnud ma midagi peale telefoni ja olin plaaninud välja minna ainult viivuks, siis ei olnudki ma miskit muud kaasa võtnud. Võtsin vastu ebapopulaarse otsuse, et keeran otsa ringi ja lähen koju tagasi. Koju kõmpides nägin veel ühte rebast. Kokku jalutasin maha 12 kilomeetrit. Seest muidugi kripeldab, et ma mööda jälgi edasi ei läinud. See oli nii emotsioone täis ajamine, et siiamaani ei usu mida ma kõik nägin ja kuidas kõik eskaleerus.

Kuu hiljem nägin samas Onga jõe lähedal ühe haava otsas istumas suurt merikotkast ning mööda jõge lendas jäälind.

See on piirkond kus leiab põnevat vaatamist ning miskit ikka juhtub!

Järgmiste seiklusteni!
Raimo


Meeskonnatöö mängud seminaridelematkad Rummu karjäärismt_ignore:Meeskonnatöö mängud pimedal ajal